Intervjuud jms.

Mulle tundub, et kõigil on mu tööturu juttudest saanud villand, sest kommenteerimine, mis pole kunagi eriliselt vohanud, on täiesti soiku jäänud. Mul on ka villand, aga mis parata. Just täna tuletati mulle meelde, et ma peaksin hakkama valmistuma tööintervjuudeks. Ma üldiselt kardan, et selleks mul eriti aega ei jää nende kahe nädala jooksul, mis mul Eestisse tulekuni on jäänud. Sest ma peaksin muuhulgas valmis kirjutama ka vähemalt mingi osa oma väitekirjast ja lugema end sisse nendesse valdkondadesse, mida ma olen optimistlikult nimetanud oma kompetensusvaldkondadeks, kuigi kompetensusest on asi kaugel.

Tööintervjuud toimuvad Ameerika Filosoofia Assotsiatsiooni (APA) idaosa iga-aastasel konverentsil, mis toimub tobedal kombel alati jõulude ja uue aasta vahepeal (27.-30.12). Seejuures selgub see, kas sa mõne intervjuu saad, alles detsembri esimeses pooles. Väidetavalt võivad nad ka jõululaupäeval helistada ja öelda, et tule ülehomme intervjuule. Nii et sa pead tegema ettevalmistused ja kulutama hunniku raha teadmata, kas sel on üldse mõtet. Sel aastal toimub konverents õnneks New Yorgis, mis pole kõige halvem koht niisama tölleradmiseks, juhul kui peaks juhtuma see, et ma ei saa ühtki intervjuud (üldiselt, mida aeg edasi, seda skeptilisemaks ma selle koha pealt muutun). See konverents toimub tavaliselt suures lukshotellis, kus rikkamad ülikoolid on üürinud intervjuudeks sviidid. Kunagi üüriti välja ka tavalisi numbritubasid, aga nüüd on see ära keelatud (ilmselt pole poliitiliselt korrektne panna naiskandidaat voodile istuma ja hakata teda intensiivselt küsitlema). Aga enamus ülikoole intervjuurib kandidaate suures ballisaalis, kus on kõrvuti paarsada lauda, kus toimub paralleelselt mitusada intervjuud. Väidetavalt pidi ärevuse ja närvilisuse tase seal saalis olema nii kõrge, et isegi tugeva närvikavaga inimene võib oma nime ära unustada. Seetõttu soovitatakse nendeks intervjuudeks põhjalikult ette valmistada - mõned vastused (nt. väitekirja teema kohta) sõna-sõnalt pähe õppida. Devin saatis mulle just oma tööturule sisenemise aegadest säilinud faili, kus ta on kirja pannud peamised võimalikud küsimused ja vastused - see fail on 50 (!!!) lehekülge. No ma ei tea. Hulluks ei tasu ka minna, ma ütleks.

Riin

Gripp, päike ja tööturg

Viimased poolteist nädalat on Londonis olnud ebanormaalselt soojad ja ilusad ilmad. Minust läks kogu see ilu mööda, kuna ma jäin päris põhjalikult haigeks. Mul olid oma meelest kõik seagripi sümptomid, aga ega see seagripp (peale kõlava nime) muud ju pole kui üks gripiviirus. Igatahes võtsin ma eile lõpuks jalad alla, saatsin osakonnas ära viimase tööavalduse ning sain kokku oma juhendajaga, kes leidis, et väga hea on vahepeal jälle filosoofiast rääkida. Tõepoolest, meie iganädalased kohtumised on viimase kahe kuu vältel keerelnud peamiselt tööturu asjade ümber.

Mis puudutab tööturgu, siis ma arvan, et ma olen antud tingimustes teinud oma parima. “Antud tingimuste" all pean ma silmas seda, et ma hüppasin kogu sellesse protsessi väga varakult, et mitte öelda enneaegselt. Tavaliselt teevad inimesed seda siis, kui nende väitekiri on kaitsmise ääre peal, mis juhtub reeglina 5. või 6. aastal. Ma olen 4. aasta alguses ning mu väitekirjast on valmis vaevalt kolmandik. Kogu tööturule sisenemise tegi võimalikuks see, et ma suutsin valmis kirjutada (ja ära kaitsta) üle keskmise selge väitekirja plaani, mis lasi mul väitekirjast rääkida nii, nagu see oleks mul juba valmis. Teiseks pean ma “antud tingimuste” all silmas seda, et ma valmistasin kõik oma dokustaadid ette väga lühikese ajaga, nii 3 nädalaga. Tavaliselt hakkavad inimesed neid ette valmistama hiljemalt suve hakul, ehk 5 kuud varem. Mind paluti isegi kõneleda uutele tudengitele mõeldud workshopil, kuidas tööturule on võimalik siseneda juba 4. aastal ilma peast segi minemata. Samas, kuigi see võibolla väljaspoolt vaadatuna silma ei paista, on need nädalad olnud üle keskmise pingelised, vahepeal hakkas juhe ikka kergelt lühisesse minema. Seejuures ma arvan, et suur osa pingest tuli sellest, et ma pidin kõigipealt tööturule sisenemise mõtte kui niisugusega ära harjuma. Ma ei tulnud ju sügisel Kanadasse kindla plaaniga hakata Põhja-Ameerikas tööd otsima. See otsus sündis mingite asjaolude kokkulangemisel. Olulist rolli mängis nii see, et mu artikkel võeti vastu avaldamiseks, kui ka see, et too professor, kellega ma suvel Oxfordis asju ajasin, oli valmis mulle soovituskirja kirjutama (tuleb välja, et ta ei kirjuta seda sugugi igaühele). Ilma nende kahe asjata ei oleks ilmselt olnud suurt mõtet seda protsessi ette võtta.

Nic just täna rääkis, kuidas kõik huviga ootavad, kuidas mul läheb. Kui mul õnnestub sel aastal läbi lüüa, siis annab see lootust kõigile teistele. Või nii ta väitis. Üldiselt on väga raske ennustada, kuidas mul võiks minna – eriti sel aastal, mis pidavat olema viimase kümnendi kõige hullem aasta. Ma arvan, et tõenäosus sellest protsessist kindal töökohaga välja tulla on suht väike, nii 20 protsenti. Põnev küsimus on see, et mitu intervjuud ma saan, arvestades, et ma kandideerisin ainult 20 ülikooli ja umbes 8 nendest on staarülikoolid, mis on minu liigast üsna väljas. Ma pakuks välja, et 2 intervjuud – üks korralikus ülikoolis ja üks väikses kolledžis. Aga eks näis, see selgub kuskil detsembri esimeses pooles. Üldiselt on see kõik olnud siiski hea kogemus. Isegi vabastav kogemus. Nüüd ma tean, kuidas see toimub, suudan seda protsessi vajadusel korrata. Ja selles pole midagi nii keerulist ja hirmuäratavat, nagu külanaised räägivad.

Riin

Harvard ja muu

Saatsin täna teele avalduse Harvardisse. Töökoht Harvardis tähendab muidugi seda, et sind loetakse automaatselt maailma tipptegijate hulka ning su postkast ummistub kutsetest tippkonverentsidele. Üldiselt on suht üllatav, et Harvard üldse turul on, arvestades, et nende kaotused olid kõigist kõige suuremad - Harvard kaotas kriisi käigus 8 biljonit (!) dollarit. Mul pole Harvardi suhtes mitte mingisuguseid illusioone, aga samas ei tulnud mul ka hetkekski pähe mitte kandideerida - dokumendid on ju kõik valmis, nad otsivad kedagi, kes tegeleb sellega, millega mina tegelen, ning kellegi peavad nad ju lõpuks tööle võtma. Samas rääkisin ühe meie doktorandiga, kes tegeleb samuti antiikfilosoofiaga ning kes ütles, et tal jällegi poleks hetkekski pähe tulnud sinna kandideerida. Ma ei saa sellest aru. Võibolla siin mängib tõepoolest rolli mu eesti taust, mis (nagu Tom on ütelnud) annab selle eelise, et sa ei tunne erilist aukartust autoriteetide ees. Samas ma võibolla saan sellest doktorandist ka mingil määral aru. Praeguseks on asjad ilmselt veidi muutunud, aga kui mina Tartusse astusin, siis käis veel Tartuga kaasas teatud erilisuse aura - mõned võibolla ei söandanudki sinna astuda. Ja Põhja-Ameerikas, kus ülikoole on mustmiljon, on harras aukartus tippülikoolide ees hoopis sügavam.

Sel nädalal olen ma praktiliselt hommikust õhtuni tegelenud dokumentide saatmisega - seejuures olen nad ära saatnud ainult kümnesse kooli. Iga kooli puhul tuleb kirjutada eraldi taotlus ning palju tahavad, et sa seal kirjedaks, miks ja kuidas sa nende profiiliga sobid, nii et alustuseks tuleb tutvuda nende koduleheküljega, ja nii muudkui edasi. Kunagi tähendas dokumentide saatmise periood seda, et inimesed (kes kandideerisid oma 50-90 kooli) nädal aega ei maganud - paljundasid, tegid erinevaid hunnikuid, kirjutasid aadresse jne. Tavaliselt saadetakse igasse ülikooli oma 50-80 lehekülge teksti, nii et suht suur töö. Praeguseks on asjad lihtsamad. Alates eelmisest aastast saab kasutada programmi Interfolio, kuhu saab dokumendid üles laadida, aadress sisestada, nende arvele raha kanda ning nad saadavad dokumendid ise laiali. Samas, kuna ma kandideeringi ainult umbes 15-20 ülikooli, siis pole Interfolio eelis teab kui suur. Pealegi tuvastasin ma just paar tundi tagasi, et mu kõigisse koolidesse saadetud research statement'is on paar idiootset keeleviga (nt. revival of interest asemel revival on interest, jne.). Ma olen kindel, et kui ma oleks dokumendid ise välja printinud ja teele saatnud, siis ma oleks need vead juba varem tuvastanud. Aga noh, mis seal ikka.

Nii et nii on lood siin pool sood. Kuidas Eestis asjad on?

Riin

Sügis

Sel aastal on Kanada suurejooneline sügis minust paljuski mööda läinud. Mitte sugugi ainult seetõttu, et ma olen oma paberimajandusega rakkes olnud, vaid peamiselt seetõttu, et ilm on üle keskmise kehv olnud - jäine ja tuuline ja vihmane. Ma proovisin just rääkida ühele värskelt Floridast Kanadasse kolinud tudengile, kes pole kunagi lund näinud, kuidas üleeelmisel aastal käisime me oktoobri keskel Mihkli ja Niciga Erie järve ääres päevitamas ja ujumas. Ta ei suutnud seda kuidagi uskuda. Ja sel aastal ongi seda raske uskuda. Eile just otsustasin, et ilmselt on aeg talveriided kapist välja otsida. Aga täna oli järsku ebaharilikult ilus ilm, päikseline ja soe. Nii et sain ülikoolilinnakust mõned sügise pildid ikka kätte.

Riin

Nokitsemine

Tuleb välja, et see tööturule sisenemine on muuhulgas ka paras nokitsemine. Ma kujutasin ette, et ma kirjutan kõik paberid valmis ja asi vask. Aga tuleb välja, et sellest veel ei piisa, kuna mõnedest paberitest tuleb kirjutada mitu varianti. Kandideerimine toimub kahe kriteeriumi alusel. Üks on AOC (ehk Area(s) of Competence). See on sinu põhiuurimisvaldkond, milles sa kirjutad oma doktoritöö ja milles sa oled võimeline avaldama artikleid. Teine on AOS (ehk Area(s) of Specialization). See hõlmab valdkonda või -kondi, mida sa hästi tunned ning milles sa oled võimeline pidama magistritasemel kursusi. AOS-i valimisega tuleb olla veidi ettevaatlik. Kui sa paned oma AOS-iks nt. uusaja filosoofia (nagu ka mina seda teinud olen) ja kui nad seepeale sinult intervjuul küsivad, et kuidas ja milliste tekstide põhjal sa peaksid näiteks kursust Malebranche’ist. Ja kui sa seepeale ei oska ööd ega mütsi kosta, sest sul pole täpset aimu, mida see Malebranche ütles või tegi, siis on muidugi jama majas. Devin rääkis mulle kunagi loo sellest, kuidas ta oli mingisse kooli kandideerides pannud oma AOS-iks keskaja filosoofia, kuna kool oli seda tahtnud. Intervjuu toimumise ajaks oli ta selle muidugi ära unustanud. Nii et kui nad siis temalt küsisid, et millised teemad teda keskaja filosoofia puhul kõige rohkem huvitavad, siis ta oli neile jäänud imestunult otsa vaatama ja teatanud, et nad on millestki valesti aru saanud, kuna ta ei tegele keskaja filosoofiaga.

Mina kandideerin eelkõige kohtadele, mille AOC on Kreeka filosoofia (või mille AOC on lahtine). Aga AOS-iga tuleb hakata kombineerima. Mõned koolid (nagu seesama mu Havaii ja New School New Yorgis) tahavad, et AOS oleks kontinentaalfilosoofia (milles mul ju mõningane taust on, ehkki öelda, et ma olen selles võimeline pidama magistritasemel loenguid, on muidugi bluff). Teised ülikoolid ei taha sõna “kontinentaalfilosoofia” kuuldagi. Vastavalt tuleb kirjutada mitu varianti CV-ist kui ka research statement’ist – ühes räägin, mis mind kontinentaalfilosoofia juures huvitab, teises salgan oma kontinetaalfilosoofia tausta täielikult maha. Nii et eks see üks paras müügitöö ole. Aga lõpp juba paistab. Tom just täna kurtis, et ta hakkab mu tööturu juttudest ära väsima. Aga pole midagi teha – mis meelel, see keelel.

Riin

Bluffimisest

See tööturule sisenemine eeldab parajat bluffimisoskust. Kuigi ma olen oma väitekirja umbes kuuest või seitsmest peatükist valmis kirjutanud vaevalt kaks, peavad kõik dokumendid olema kirjutatud positsioonilt, nagu oleks see mul ammu valmis. Ma just avastasin, et ma olen praeguseks suutnud iseennastki üsna põhjalikult ära veenda selles, et mu väitekiri on juba lõpetatud. Nii et mind tabas teatud halva uudisena tõdemus, et ma pean nüüd hakkama kibekähku ülejäänuid peatükke kirjutama, kui ma tahan neist intervjuudel (eeldusel, et ma saan mõne intervjuu) vähegi adekvaatselt kõneleda.

Kuigi ma olen suht okei bluffija, olen ma alati olnud väga halb valetaja. Juba varases nooruses, kui näiteks oli vaja koolist poppi teha, pidi mu parim sõber pooled mu valetamisest ise ära tegema. Viimastel päevadel olen ma püüdnud kirjutada oma research statement'i, mis peaks lugejaid veenma selles, et ma olen võimeline tegema tõsist teadustööd ja avaldama tippajakirjades. Seal statement'is pean ma üsna põhjalikult kirjendama artikleid, mida ma lähitulevikus avaldama hakkan (nimetama nende esialgseid pealkirju, jne). Ausalt öeldes pole mul hetkel aimugi, mida ma avaldama hakkan. Nii et see pole enam bluffimine, vaid juba sulaselge valetamine (või "optimistlik ennustamine", nagu Henrik seda nimetada eelistab). Praeguseks olen ma kirjutanud sellest statement'ist juba õige mitu versiooni. Ja iga kord on Henrik selle mulle jälle tagasi saatnud ja öelnud, et see pole veel veenev, tööta edasi. No muidugi pole mu jutt veenev, kui sel tõepõhja all pole. Igatahes pean ma selle täna valmis saama, nii et hakkan uuesti tööle.

Riin

Jobs For Philosophers

Eelmisel nädalal toimus lõpuks see suursündmus, et ilmus ajakirja "Jobs For Philosophers" ("Tööd filosoofidele") iga-aastane väljaanne. Mina pole selle ajakirja käekäiguga ennast kursis hoidnud, aga räägitakse, et majanduskriis on tööturule oodatust suurema paugu pannud ning ajakiri on kaks korda õhem kui tavaliselt. Prantsuse-Nic rääkis, kuidas sel aastal kvalifetseeruks tema (kui loogik ja teadusfilosoof) umbes 15-20 töökohale, samas kui eelmisel aastal oli selliste töökohtade arv 50-70. Sama lugu on antiikfilosoofiaga, mis on minu spetsialiteet - ma hakkan kandideerima umbes 15 töökohale. Nii et tavaline olukord, kus inimesed kandideerivad 90 töökohale ei tule sel aastal kõne allagi. Mõnes mõttes on see ka kergendus. Peamised tööandjad on reeglina olnud pisikesed kurat-teab-kus asuvad kolledzid, kus filosoofia osakond koosneb 3 inimesest, kes kõik õpetavad 5 kursust semestris. Ja üldiselt kehtib reegel, et esimene töökoht on nõrgemas ülikoolis, kui see, mille sa lõpetasid. Nii et kui sa tuled Harvardist, hakkad tööle minu UWOs, kui tuled UWOst, hakkad tööle mõnes pisikeses kolledzis. Ma kõige rohkem kartsingi seda, et ma pean kandideerima kohtadele ülikoolides ja kolledzites, kuhu ma tegelikult minna ei taha. Seda ohtu sel aastal pole, sest enamus pisikesi kolledzeid on oma palkamispoliitika külmutanud.

Sel aastal on turul peamiselt suured, jõuakad ja võimsad ülikoolid, niiöelda raskekahurivägi. Nende ülikoolide nimistu, kes otsivad inimest, kelle spetsialiteet on antiikfilosoofia, on väga imposantne - ma usun, et sellist kombinatsiooni lähiaastatel uuesti ette ei tule (nt. Harvard, New School, Chicago, Pittsburgh, UCLA, Tufts, jne). Häda on aga paraku selles, et kui ma just lähinädalatel paari murrangulist raamatut ei kirjuta, siis on nad mu liigast nagu natuke väljas. Ja mitte ainult minu liigast. Töökoht Harvardis, mis kuulutati just maailma parimaks ülikooliks, on ilmselt ka paljude mu professorite liigast väljas. Nii et kui ma ühest neist ülikoolidest kasvõi ainult intervjuu saan, siis on see suur kompliment. See on mind pannud mõtlema valikuprotsessi üle. Need on sellised ülikoolid, kus ühele kohale laekub ilmselt üle 500 avalduse. Ütleme, et esimesed 400 avaldust võid sa ju kõrvale jätta põhjal, et näide kirjatööst või soovituskirjad pole piisavalt veenvad, või pole publikatsioone. Aga viimased 50-100 inimest on näitajate poolest ilmselt suht-koht võrdsed - briljantsed ja paljulubavad. Ma usun, et sel etapil peab tulema mängu juhuslikkuse moment ja pisiasjad (nt. sugu, sest kuna naisprofessoreid on siiski oluliselt vähem, võivad naised olla eelistatud). Nii et asi pole ainult akadeemilistes näitajates.

Ahjaa. Minu tänase päeva pärl oli see, et vahetult enne osakonnast äratulekut saabus mingisse listi teada, et Havaii ülikooli otsib antiikfilosoofiale spetsialiseerunud inimest. Kui me kunagi kolm aastat tagasi arutasime Niciga selle üle, et milline oleks ideaalne akadeemiline tulevik, siis minu ideaaliks oli töötada Havaii ülikoolis. Ja ma hakkangi sinna kandideerima. See muutis mu tuju kohe paremaks.

Riin